Tõde ja õigus I

Nüüd istus Andres ainuüksi oma vimmas seljaga kössis vankril ja tal oli üsna ükskõik, kas ta päikeseveeruks Vargamäele jõuab või mitte.

«Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada,» ütles Andres tõsiselt.

«Vargamäel võib ilma selleta paremini elada,» arvas Pearu. «Ega sa muidu oma meremõrtsukat kevadel mulle Jõessaarde kallale suat.»

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

«Nii ta on küll,» arvas poeg vastu. «Aga kas sinu isa oma laste sünnikohta armastas?»

«Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.»

«Nonäed, aga sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema põle ka Vargamäed armastand, sest temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise rääkisid,» seletas poeg isale.

«Isa, sina isegi ei armasta õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik,» rääkis poeg.

«Kust sa selle ometi täna võtad?» küsis vana Andres valusalt.

«Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isakoju tagasi minna, paneks sa kas südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?»

Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale: «Nüüd pead jällegi võõra sulase võtma, isa.»

Palveraamat oli seesama, millest Andres luges millalgi oma Krõõdale ja lastele ning Jussigi haual.

Aga Eesperes kestis pidulik söömine ja joomine läbi öö hommikuni, kuni tuli Rava Kustas oma Antsuga.

Laupäeva–õhtuti ja pühapäeviti kolas noor Andres ajatapmiseks Luistel, Urvakülas ning üksikuis tuttavais taludes. Pidudel, kui hoogu sattus, tantsis ta rohkem kui kunagi varem, aga ennem poistega kui tüdrukutega.

Andrese minekuga oli hoopis teine lugu. See pidi olema ainult ajutine. Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma, sest viimane oli juba enne sõitu isakodule teatud määral võõras ja kadunud.